Asukoht: Rävala pst/Väike Pääsukese 1, Tallinn
Autorid: Toivo Tammik, Sven Koppel
Konkurss: 2001 kutsutud arhitektuurikonkurss, 1. koht
Projekt: 2002-2003
Ehitus: 2003-2005
Netopind: 400 m²
Tellija:Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
Ehitaja: Lemminkäinen Eesti AS

"Muuseum keset dzhunglit"
Triin Ojari

"...piiravaid tegureid oli hoone arhitektuurilise lahenduse juures tõesti vähe, vajas ju linn vaid ideed Tartu maantee läbimurde teesüvendist ootamatult leitud seegi varemete eksponeerimiseks, samuti liiklusskeemi muutmiseks. "Kui teised kinnisel konkursil osalnud arhitektid võtsid seda kui võimalust teha kesklinna mingi võimas utoopia, siis meie arvamuse kohaselt oli tegu veidi kaheldava objektiga, me ei teadnud veel päris täpselt, mis seal maa all peidus on ja kogu projekt vajas meie endi jaoks veel teatavat mõtestatust. Seega tahtsime teha nii vähe kui võimalik, see oligi praktiliselt ainus kriteerium," tõdeb Toivo Tammik. Nii näiteks küll diskuteeriti omavahel, kas paviljoni kaldkatus lahendada võimsa konsoolina ja ette jätta puhas klaas, kuid lõpptulemusena leiti, et tugipostid teevad maja võimalikult ökonoomseks ja 10-meetrisest konsoolist tekkiv efekt on minimaalne. “Kasinus on voorus,” võtavad nad oma kontseptsiooni kokku.
Omaaegse Jaani seegi hospidali 13. sajandist pärinevate müüride säilitamiseks ja eksponeerimiseks rajatud muuseum-paviljoni sünnimomendil ristusid õhus kõige erinevamate huvigruppide pinged ning meediakära saatis kogu seisatud Tartu maantee läbimurde ehitustööde taustal toimuvat draamat...

Loomulikult ei lubanud eelarve mingit suurejoonelist muuseumi-arhitektuuri ega pole tellijal tegelikult ka kunagi selget ideed olnud ei varemeekspositsiooni ega paviljoni rollist (hooajati avatud muuseumiks muutus see alles projekti lõppjärgus) – arhitektide sõnutsi oli kogu ülesanne algusest peale vaid müürid katusega katta. Autorite meelest pidigi ta ehk kõige enam sarnanema mingile utilitaarsele infrastruktuursele elemendile – möödapääsmatule, ent mitte häirivale.
Algselt veelgi laiemana projekteeritud Tartu mnt. tõmmati varemete kohal koomale ja sõiduteele selja keeranud kaldkatuseline paviljon jätab mulje korraks avanenud maakoorest (ka katuse asfaldiga katmine oli õhus!). Betoon, raamita klaas, metall – maja on moodsale tarbeasjale kohaselt kaine...

Kiigates paviljoni loojate loomingulisse kööki, võiks seal näha seda kasinat silmapilku, mil sünnib lahendus, idee: varemetega külgneva maa-aluse parkla betoonkaas kergitatakse varemete kohalt üles ning tekkinud pragu pannakse klaasiga kinni. Nii päeval kui öösel, suvel kui ka talvel lihtsalt paistab tekkinud pilust midagi, kuid kuningas on just nii palju riides, et mitte mõjuda naeruväärse ega ka igavana. Kontrast tänase ja 700 aastat tagasi ehitatu vahel on tööle hakanud."