"Miskit on õhus"

Rein Vainküla(1936-2011) näitusest Guangzhous

Toivo Tammik

Igal inimesel on mingi läbitud eluperiood, mida ta teistest enam meenutab ja mõni sündmus, olukord, millega ta end tihtipeale oma mälupiltides samastab. Selleks ei pruugi ollagi helgeim aeg: vanemad inimesed tuletavad tihtipeale meelde sõda ja oma rolli selles kaoses, pisut nooremad näiteks mõningaid reljeefseina mällu sööbinud üleminekuajajärke nagu näiteks„Praha Kevad“, 88. aasta või midagi muud, mil „miskit oli õhus“.
Kindlasti on miskit õhus ka Rein Vainküla piltides. Me saame end siin Eestis paigutada Rein Vainküla loodud kvaliteetkaadritesse ning end nendes nagu Ibseni nukumajadestagantjärele turvaliselt tunda. Samas siiski õnne tänades, et kogu see CCCP (NB! tänapäeva inimene loeb siinkohal sii-sii-sii-pii) nimeline modernistlik eksperiment siiski möödas on.
Neil piltidel on vana Balti jaama lammutamist jälgiv nõukogude sõjaväelane justkui põnev „kivist külaline“ kuskilt teisest ilmast, mis on jäädavalt minevikku vajunud, kuid sellest teisest ilmast saame me jätkuvalt impulsse ja mõjutusi. Vainküla pildid on osa meist endist ja meil pole neist kujutatud situatsioonidest kunagi päriselt pääsu. Vainküla on analüüsinud meie eesti elukese eelmisi peatükke kaasakiskuvalt ja ja tundlikult, näidates kunstniku ja kroonikuna ülimat kõrgpilotaaži arhitektuurifoto alal. Nõukogudeaegne modernistlik murrang Tallinnas oli alateemaks, mille all tema looming Guangzhou tehnoloogiainstituudis presenteerimist leidis.Vainkülapiltides on see vägi, mis haaras ka hiinlast, kes meie kohalikku konteksti üldse ei tunne.
Modernismi küsimus on ambivalentne. Võib öelda, et Hiina ühiskonnashiiglaslik moderniseerumiseksperiment jätkub ja kogub hoogu. Kui juhtute Venemaa linnades väärtusliku puitarhitektuuriga tutvuma, võib tänapäevalgi juhtuda, et inimesed tulevad majadest välja ja hakkavad pärima, et kas on lootust, et see „kõdu“ lõpuks laiali lükatakse ja meid, elanikke siit mädast korralikesse paneelkorteritesse lastakse. Sama on ka Hiinas: inimeste sissetulekud on viimastel aastatel mitmekordistunud ning ootused teatava „helge homse“ suhtes on üles piitsutatud. Loodetakse mingile abstraktsele „uuele“; „vana“ on oma aja ära elanud ja muudetud inimeste teadvuses jätkusuutmatuks. Mõnes mõttes nii, nagu meil 60-ndate Hruštšovi sula aegu. Toimus pöördumatu murrang. Seda murranguprotsessi Vainküla kujutabki. Peep Lassmann on meenutanud vestlusi oma õppejõu, maailma tipp-pianisti Emil Gilelsiga, 1970-ndate aastate keskpaigast, mil ta ütles Eesti kohta: olete kaotamas oma nägu: 60-ndatel aastatel oli see teil veel olemas. See omaaegne „näokaotus“ on väga kõnekalt kirjas Vainküla tuhandetel tselluloidnegatiividel.
Vainküla loominguline pärand on suurepärane, hiiglaslik illustratsioon väitele, et kogu arhitektuur on poliitiline, ka Eestis. Rein Vainküla arhiivi katalogiseerimisel abiks olnud arhitektuuritudengid Liis Uustal ja Eva Reiska kirjeldavad tööprotsessi käigus silma jäänut: „Ta on jäädvustanud Viru Hotelli alates joonistest ja maketist kuni valminud hoone eksterjööri ning interjöörini välja. Põnevate fotode pildistamiseks ronis ta isegi tellingutele ning pildistas tööhoos ehitajaid ning vaateid Tallinna kesklinnale. Ainulaadsed fotod on ka Niguliste kiriku tornikiivri rekonstrueerimisest. Selles pildiseerias moodustavad omaette kompositsiooni kraana ja tellingud, mida torni ehitusel kasutati. Vainküla piltidelt on võimalik veel näha tolleaegseid sisearhitektuurseid lahendusi. Näiteks on materjali Väino Tamme, Taevo Gansi, Vello Asi, Allan Murdmaa, Leila Pärtelpoja loomingust. Enamik sel ajal pildistatud interjööridest on tänapäevaks asendatud uute lahenduste ja trendidega. Üheks fotograafi huviobjektiks oli ka skulptuur. Põneva rakursiga on ta tabanud näiteks Allan Murdmaa loodud monumente.“
Guangzhousse minekul oli allakirjutanul kokkulepe, et lisaks omaenda loomingut tutvustavatele loengutele korraldatakse lektori päritolumaad tutvustav näitus, kusjuurs materjal pidi tulema Eestist, kogu korralduslik ja tehniline pool jäi vastuvõtjate kanda. Nii jõudsingi oktoobris 2011 Guangzhousse, 50 Arne Maasiku poolt sisse skanneeritud Vainküla negatiivi kaasas. Edasi käivitus tõsine Hiina ime: nelja päevaga organiseeriti kaasavõetud materjalist näitus, pildid trükiti kohalikus trükikojas A0 formaadis pikkadele „tapeetidele“. Kuna ekspositsioonisaalis leidus ohtralt kõrgeid mustade jalgadega laudu, leidis sama vertikaalmotiiv kordamist ka väljatrükis. Tulemuseks oli küllaltki jõuline ja meditatiivne ruum, mida käisid vaatamas ka mitmed miljonilinna Guangzhou galeristid. Trükiti kolmekeelsed posterid (inglise, vene ja hiina keeles). Näitus avati koostaja ettekandega Eesti ja Vene nõukogudeaegse arhitektuuri taustadest. Kui muidu Hiinas enam naljalt vene keele kõnelejaid ei kohta, siis näituse avamisel kohtas ka Guangzhous resideerivaid vene ärikonsultante, kelle hiina keel oli muide asjatundjate hinnangul laitmatu.
Põnevaid küsimusi laekus näituse ülespanemise käigus. Kuna mitmed pildid kujutavad Tallinna vanalinna, millel 40- 50 aastat tagasi oli praeguse disneylandistumise asemel tunduvalt inimlikud mõõtmed -(pitskardinad akende ees, katustel ripub TV-antennide vahel pesu)- muretsesid küsijad inimeste elutingimuste üle „vanas“, antisanitaarses ja kasinate insolatsioonitingumustega vanalinnakeskkonnas. Raske oli seletada, et tegemist on ammu lihtrahvast tühjaks kolitud eliittsooniga. Hiinas, nagu ka Venemaa avarustes leidub kohti, kus „vanalinnadesse“ on kogunenud heidikud.
Vainküla piltidel on aeg peatunud mingis kummalises kvaliteedis: linnaruum on ehe, oluline lisaväärtuse on aeg lisanud ka meistri poolt kujutatud inimtüüpidele linnakeskkonnas: omaaegsed kostüümid stoppkaadrisse jäänud kehakeel võiks olla põnevaks uurimismaterjaliks etnograafidele ja antropoloogidele.
Eesti arhitektuurifoto suurmehe Rein Vainküla (1936-2011) loomingu laiem tutvustamine eesti publikule seisab ees lähiaastatel. Ettevalmistustööd selleks on alanud.